Verduni memoriaal

Esimese maailmasõja üks hullemaid lahinguid, pealegi ilma mingi tulemuseta (kui mitte arvestada sadu tuhandeid surnuid ja üheksat maamunalt pühitud asulat), toimus Verduni all. Memoriaal on tõeliselt mastaapne, kohapealt tasub vaadata 20minutilist dok-kaadritest koostatud filmi sündmusest.

Kivist sõdur oli ideaalselt välja tahutud, isegi püssilaad, sihik, päästik ja jalaväelase säärised olid nagu päris.

Memoriaali sees oli kabel, sees lauldi ja oli aru saada, et vähemalt 5-6 inimest olid koolitatud koorilauljad. Suurepärane akustika, harras meeleolu. Ilmselt oli igal kabelisviibijal keegi lähedastest kunagi sellel väljal oma elu jätnud. Liigutav.

Üle ühe oli ristil lihtne kiri “Tundmatu sõdur. Andis oma elu Prantsusmaa eest”.

Hoones sees oli väga omapärane galerii: pildid lahingus ellujäänuist praegu ja  50-60 aastat varem pildiga tollest ajast.

Kõige toredam on lugu meie öömaja saamisega. Esimesse hotelli sisse keerates selgus, et Prantsusmaal on pikk vaba püha ja kõik hotellid ja majutusasutused täis. Aga kuna samas hotellis oli tsiklimeeste kokkutulek, siis aitasid nad meile välja rääkida telgiplatsi hotelli aias. Üldse on prantslased mõnusad ja lahedad tüübid, hoopis erinevad sakslaste ülereguleeritusest.

Viva la France!

Homme edasi Normandiasse. Täna õhtul oli veel ühisaktsioon meid öömajale aidanud prantsusmannidega. Ühe FJRi tagarehvis oli metallikida ja rehv jooksis tühjaks. Kakskümmend mees üheskoos parandasid selle ära. Ui kuidas mulle prantslased meeldivad!

See kõige vasakpoolsem soniga omab muide seda vinget Ducati t, mille pildi enne panin.

Brockeni mägi

Kui sa oled mootorrattur, siis tasub sul kord ka Brockeni nõidade mäe ümbruses ära käia. Harzi mäestik Kesk-Saksas. Põhjus – lugematud kurvilised mägiteed.

Pildil ronime niisama mäkke. Tasus ära.

Kui oled aga lugenud lapsena “Väikest nõida”, siis väike 6 km jalutuskäik läbi nõidusliku metsa mäe tippu on ärategemist väärt. Öösel telgis magades ulus väljas veidra häälega tuul. Mäe tippu viib vahva auruvedur.

Brockeni auruvedur.

Harzi mäestik on muide üks kõige tugevama tuulega kant Euroopas, võibolla sellest veidrast nõiduslikust metsast ja uluvast judinaid tekitavast tuulest tulenevadki keskaegsed legendid nõidadest, kes Brockeni mäe otsas iga aprilli viimasel ööl tantsu löömas ja võlujõudu ammutamas käivad.

Kõrtsi seina ääres puu taga seisis justnagu Priit Pärna joonistatud mees. Puust.

Kyffhäuseri monumendini viiv tee on ratturi unistus. Nii kurvilist teed olen vaid Alpides sõitnud. Seal sõitmist juba ei unusta.

Ingel

Dresdenis töötas selline paks ingel. Kukutasin ta topsi 70 senti ja taat kutsus mind kohe pilti tegema. Oli ikka turske sell, lihaseliste tiibadega.

Ülemisel pildil on Elbe kaldal Bastei liivakivikaljud. Kaljunukil istusid mägironijad-tüdrukud, olid just alt tulnud. See oli päris hull asi.

Dešin

Ka vanad inimesed teevad elus vigu. Normaalne mototrippija ei unusta ennast ja hoiab suurlinnadest nagu tulest eemale. Täna käisin Dresdenis, sest kunagine Kurt Vonneguti raamat “Laste ristisõda ja korpus viis”, mis mulle hirmsasti meeldis, on selle paigaga tsipa seotud.

Kurt Vonnegut oli nimelt kurikuulsal päeval, kui liitlasväed Dresdeni maatasa pommitasid, samas linnas ameeriklasest sõjavangina.

Aga OK, linn on ilusti taastatud. Ja seda ma näha tahtsingi.

Mõttes nimetasin selle pildi allkirjaks: “Külamehed uudistavad esimest aurumasinat.” Kõik olid nii õhevil moega, sest sõidavad sama rattaga.

Tööta kiiremini, neeger!

Head puhkust.

Borat ja karvased vanamehed

Austraalia olümpiakoondise kõneisiku kommentaar oli liiga hea, ma lihtsalt pean seda siin viitama.

Lugu ise. Kui taat oma lubaduse ära teeb, siis luban isegi mina seda olümpiamängude avamise nimelist tüütust vaadata.

Kummardus Katalooniale

Tony Blairil on nimekaim, kes on kirjutanud hulga põnevaid raamatuid. Tema nimi on Eric Arthur Blair ja rohkem tuntakse teda George Orwelli nime all.

Orwelli on raske võrrelda tänapäeva Eesti kirjanikega, kellest suurem osa tegeleb pseudoprobleemide ja väikekodanlike muredega,  sest pole oma elus kunagi ühegi tõelise probleemiga kokku puutunud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Soovitan Orwelli raamatut “Kummardus Katalooniale” lugeda hoopis teisel põhjusel. Mõistlik inimene tahab olla informeeritud. Orwell teeb omal terasel moel selgeks, miks on alati vajalik säilitada kriitiline lähenemine meedia poolt “objektiivse infona” pakutavale.

See on oluline nii tänapäeval ja veel enam tulevikus, kus globaalne kontakti- ja meediavõrgustik üha tiheneb ja meediasse pumbatakse järjest rohkem vastukäivat infot (mis levib põrguliku kiirusega) vastavalt sellele, mis huvid pumba juures olijatel on. Järjest raskem saab olema teada saada, mis tegelikult kriisipiirkondades toimub, ja isegi sellest pole abi, kui ise kohapeal viibida, sest kõik oluline on selleks ajaks toimunud ja tagasipööramatu, kui tegelik tõde päevavalgele tuleb.

Teine asi, mis mind on juba pikemat aega huvitanud, on idealistlik võitlus parema maailma eest ja inimesed, kes vabatahtlikult oma elu ohtu seavad, et sellises võitluses kaasa lüüa. Nende hulka kuulus ka George Orwell, kes muide sai Hispaania kodusõjas väga raskelt haavata, kui vastase snaiper teda otse kaela tabas.

Ainult rahu ajal elanud inimestele on selline võitlus täiesti võõras. Rahuaja heaoluühiskond on kadedusühiskond, mille ideaal on “võrdselt soojamaareise ja keskklassisedaan kõigile”. Inimese psüühikal on omadus langeda letargiasse ja pidada vabadust iseenesestmõistetavaks, unustades ära, et uinuv koletis inimese psüühikas võib igal ajal ärgata ning siis on vaja suurt hulka vaprad idealiste, kes oskavad ja julgevad sellisele kaabakate armeele vastu astuda.

See on ka põhjus, miks ma alati kurvastan, kui loen halvustavaid kommentaare meie kaitsejõudude kohta. Isik, kes halvustab meie kaitsejõude, ei oma ilmselt mingit kokkupuudet selle süsteemiga ega oma ka piisavalt mõtlemisvõimet maailma asjadest arusaamiseks.

Head lugemist.

Juust meie lõksus

Ma olen alati imetlenud häid müügimehi. Ja naisi (soovõrdsusvoliniku rahustamiseks).

Võitlus tõeliselt hea müügiinimesega, kelle müüdavat ma ei vaja, on meeliülendav kogemus. Või noh, ma vähemalt ei tea veel, et ma midagi sellist vajaksin ja siis tehakse mu vajadused mulle selgeks. Või ei tehta. Vahel võidan mina, vahel tema. Isegi allajäämise korral ei jää hea müügiinimese puhul kriipima kaotuse tunne.

Üks mõnus lugu sellest.

Azbuka mototsiklista

Oi kui hea raamat, kui klassikut tsiteerida.

Motosõiduõpik nüüd ka vene keeles, palun alates esmaspäevast kõnetada mind “gospodin Sergei Lasnov”!

Prosta prjeljest, blin.

No tõesti!?!

Soomlastele kõige iseloomulikum lause on “Sajab.” Eestlastele kõige iseloomulikum lause on “Normaalne.”.

Maailmas kõnnib ringi inimene nimega Marko Reikop.

Leidub ka selline inimene nagu Anu Välba.

Nüüd on nende lemmiksõnad selgunud: esikohale tuli “No….” (edasi tuleb mingi totter lause, näiteks “No palju õnne” või “No tere õhtust” või “No mida te oskate selle kohta öelda”).”

Teisele kohale platseerus “Tõesti?!?”. See sõna leiab kasutamist, kui küsitletav on andnud eriti iseenesestmõistetava vastuse.

No tule taevas appi, tõesti.

Aeg on minna seemneid sööma.